Athose püha Siluan

Staarets Siluan suri 1938. aastal. Ligi viiskümmend aastat hiljem, 1987. aastal kuulutati ta pühakuks. Teda peetakse 20. sajandi idakiriku üheks olulisimaks kirikuisaks.

Tema õpilane arhimandriit Sofroni Sahharov (1896-1993) lahkus Athose mäelt 1947. aastal ja asus elama Prantsusmaale, kus ta järgmisel aastal avaldas püha Siluani raamatust esimese, käsitsi paljundatud versiooni. Elu teise poole veetis isa Sofroni Inglismaal Essexis, kuhu ta rajas Ristija Johannese õigeusu kloostri. Aastal 2019 kuulutati staarets Sofroni pühakuks.

SISUKORD

Sissejuhatus

ESIMENE OSA

STAARETSI ELU JA ÕPETUS

I Lapsepõlv ja noorusaastad

II Munga askees

III Staaretsi välimus ja vestlused

IV Staaretsi õpetus

V Vaikuse-elust ja puhtast palvest

VI Kujutlusvõime liikidest ja nende vastu võitlemisest

VII Läbinägelikkusest ja selle liikidest

VIII Mitteloodud jumalikust valgusest ja selle kaemise viisidest

IX Jumala armust ja sellest sündivast dogmaatilisest teadvusest

X Vaimulikud katsumused

XI „Hoia oma meel põrgus, ja ära kaota lootust”

XII Jumala sõnast ja loodu võimaluste piiridest

XIII Staaretsi lahkumine

XIV Tunnistused

Järelsõna

TEINE OSA

STAARETS SILUANI ÜLESTÄHENDUSED

Eessõna

Püha Siluani ülestähenduste tõlkimisest ja lugemisest

I Igatsus Jumala järele

II Palvest

III Alandlikkusest

IV Rahust

V Jumala armust

VI Jumala tahtest ja inimese vabadusest

VII Meeleparandusest

VIII Jumala tunnetamisest

IX Armastusest

X Me oleme Jumala lapsed ja sarnaneme Issandaga

XI Jumala Emast

XII Pühakutest

XIII Hingekarjastest

XIV Munkadest

XV Sõnakuulmisest

XVI Vaimulikust sõjast

XVII Kiusumõtetest ja meelepettest

XVIII Aadama itk

XIX Jutustused mõnest kogemusest ning mõnest kohtumisest ja vestlusest askeetidega

XX Askeetlikud mõtted, soovitused ja tähelepanekud